Inimõiguste ülddeklaratsioon
Inimõiguste deklaratsiooni artikli 2 kohaselt peavad olema igal inimesel kõik deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist.
Lisaks sellele ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.
ÜRO võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni vastu 10. detsembril 1948. See oli esimene rahvusvaheline dokument, kus oli öeldud, et inimõigused on jagamatud, võõrandamatud ja universaalsed ning kehtivad kõigile võrdselt. Inimõiguste kaitsmine ja edendamine aitab kaasa ülemaailmse rahu ja julgeoleku ning kõigi inimeste vabaduse ja väärikuse tagamisele.
Eesti on keskendunud eelkõige naiste, laste ja põlisrahvaste õiguste kaitsele, kuna nad on haavatavamad ning satuvad sagedamini diskrimineerimise ja vägivalla ohvriks.