Kaudne diskrimineerimine

Kaudne diskrimineerimine tähendab, et esmapilgul neutraalne säte, toimimisviis või kriteerium seab isikud nende rahvuse, etnilise kuuluvuse, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, puude või seksuaalse sättumuse tõttu võrreldes teistega ebasoodsamasse olukorda.

Kaudne diskrimineerimine on märksa varjatum kui otsene diskrimineerimine ning seda on raskem märgata ja ära tunda. Kaudset diskrimineerimist võib tuvastada statistilise tõendusmaterjaliga, aga ka teeseldud olukorraga.

Näiteks analüüsida, milline on puudega inimeste osakaal tööhõives, sh tuleks eraldi vaadelda ka eri soost, rahvusest ja vanuses ning puudega inimeste gruppe. Näiteks tunnistas Tartu ringkonnakohus põhiseadusvastaseks ravikindlustuse seaduse (RaKS) sätte, mis välistab vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku õiguse saada haigushüvitist kokku rohkem kui 90 kalendripäeva aastas, aga alla 65-aastastele kindlustatutele võimaldab sama seadus maksta hüvitist 250 päeva eest aastas.

Kaudse diskrimineerimise tuvastamiseks kasutatakse kolme-osalist testi:

Esiteks: määratakse nn eraldav reegel, mis jaotab inimesed mõne neutraalse sätte , kriteeriumi või tava alusel eri staatusega rühmadesse.

Teiseks: analüüsitakse, kas ühes grupis on mõne vähemusgrupi esindajad rohkem esindatud.

Kolmandaks: selgitatakse välja, kas selline jagunemine on põhjendatav mingi õigustatud eesmärgiga ning kas vahendid selle eesmärgi saavutamiseks on nii asjakohased ja vajalikud, et võivad mingi grupi ebasoodsamat olukorda õigustada.