Keelatud diskrimineerimise alused
Võrdse kohtlemise seadus keelab otsese ja kaudse diskrimineerimise rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, puude ja seksuaalse sättumuse alusel (VõrdKS § 2 lg1 ja lg2). Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS § 2 lg3) alusel võivad muudeks keelatud diskrimineerimise alusteks olla ka perekondlike kohustuste täitmine, sotsiaalne seisund, töötajate huvide esindamine või töötajate ühingusse kuulumine, keeleoskus või kaitseväeteenistuse kohustus. Niinimetatud muud alused sisaldavad oskust, mis on omandatav (keeleoskus), tegevusi ja kohustust ning sotsiaalset seisundit.
Soo või sooidentiteedi alusel diskrimineerimise keeld on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Loe soolisest diskrimineerimisest lähemalt soolise võrdõiguslikkuse alajaotusest.
Inimese rahvus on oluline osa tema identiteedist, mis on seotud inimese päritolu (vanemate sünnipära) ja kultuurilise taustaga. See, millisesse rahvusesse kuuluvaks keegi end peab, on siiski iga inimese enda otsustada. Etniline päritolu on seotud inimese kultuurilise, usundilise, hõimulise ja keelelise kuuluvusega. Näiteks saab Eestis etniliste rühmadena vaadata setosid, romasid, Peipsiääre vanausulisi.
Üht inimest ei tohi teisega võrreldes halvemini kohelda tema rahvuse tõttu.
Otsene diskrimineerimine rahvuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema rahvuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks jäetakse värbamisel kõrvale vene rahvusest inimene. Tööle saamisel nõutakse kõrgemat eesti keele oskust, kui töö iseloom seda nõuaks või nõutakse emakeelega võrdsustatud keeleoskuse taset, mille kohta pole Eestis võimalik saada keeletõendit. Töökeskkonnas vene rahvusest inimestele makstakse madalamat töötasu kui eestlastele.
Rahvuse tõttu diskrimineerimise keeld ei tähenda ühtlasi ka kodakondsuse tõttu diskrimineerimise keeldu.
Kõigil inimestel on võrdne väärikus ja õigus võrdsele kohtlemisele hoolimata sellest, kui vanad või noored nad on. Nii ei tohi näiteks vanemaid inimesi ühiskonna- ja tööelust eemale tõrjuda sel põhjusel, et nad on vanad. See, keda peetakse vanaks ja keda nooreks, sõltub ühiskonnast ja kultuurist, ent ka hinnangu andja enda vanusest. Nii vanade kui ka noorte kohta on aga levinud sügavaid eelarvamusi, mis on seotud sellega, millist käitumist ja tööd peetakse teatud vanuses sobivaks ja millist mitte.
Eelarvamused võivad viia vanuselise diskrimineerimise ja tõrjumiseni. Näiteks kiputakse negatiivse stereotüübi järgi arvama, et vanemad inimesed ei ole innovaatilised või õppimisvõimelised ning seetõttu jäetakse vanem inimene tööle võtmata või edutamata. Selline üldistus ei pruugi aga väga paljude vanemaealiste puhul sugugi paika pidada. Isegi kui teatud vanuses on tõenäoline, et inimene on rohkem haige või vähem vastupidav, tuleb tööle värbamisel alati vaadata konkreetset inimest ja tema võimekust, mitte tema vanust. Noorte suhtes on seevastu levinud hoiakuid, et noor inimene ei ole lojaalne või püsiv. Vanuselist diskrimineerimist võib ette tulla teadmatusest, kuid pahatihti kasutatakse eelarvamusi ja negatiivseid stereotüüpe ka diskrimineeriva käitumise õigustamiseks.
Otsene diskrimineerimine vanuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema vanuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks 50-aastast töötajat ei edutata või ei koolitata, sest seda ei peeta perspektiivikaks või võetakse sellele kohale väljastpoolt noorem inimene põhjendades, et “firma vajab uut verd”.
Arusaamad sellest, mis on puue ja kes on puudega inimene, on erinevatel aegadel olnud erinevad. Tänapäeval on valdavaks saanud lähenemine, mille järgi ei ole puue üksiku inimese terviseprobleem, vaid puue ja selle tajumine sõltub samavõrd inimest ümbritsevast keskkonnast. Ühistransport, hooned ja nende sisustus võivad puudega inimesel aidata iseseisvalt hakkama saada või vastupidi, olla igapäevaelus suures takistuseks ning tekitada lõhe puudega inimese ja teiste inimeste võimaluste vahele.
Seepärast on ka Eesti seadused pannud riigile kohustuse luua võimalused, et puudega inimene saaks ühiskonnas võimalikult iseseisvalt osaleda. Puuetega inimeste võrdne kohtlemine tähendabki seda, et võrdsete võimaluste loomiseks tuleb astuda samme.
Eestis on kasutusel erinevaid puude määratlusi. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (§ 2, lõige 1) järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.
Võrdse kohtlemise seadus määratleb puude kui inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde, millel on oluline ja pikaajaline ebasoodus mõju igapäevatoimingute sooritamisele.
Puudega inimesel on õigus võrdsele kohtlemisele hoolimata sellest, kas tal on määratud puue või ei ole. Samuti ei tohi ebavõrdselt kohelda inimest, kes hooldab puudega last või teist pereliiget.
Puude alusel diskrimineerimine tähendab, et puude tõttu koheldakse ühte isikut või isikute gruppi teisest halvemini (otsene diskrimineerimine). See hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud mõistlike abinõude võtmisest keeldumine. Võrrelda saab seda, kuidas koheldakse samas olukorras (nt projekti tegevustest teavitamisel, tegevustes osalemisel jms) puudega ja puudeta isikut või isikute gruppi. Diskrimineerimine tuleneb enamasti madalast teadlikkusest, negatiivsetest eelarvamustest ja stereotüüpsest suhtumisest puudega isiku või isikute grupi suhtes.
Otsene diskrimineerimine puude tõttu on näiteks see, kui tööandja jätab pärast tööintervjuud puudega kandidaadi valikust kõrvale. Kuulmispuudega töötaja ei saa koolitusel osaleda, sest puudub viipekeelne tõlge. Tööandja keeldub tööle võtmast puudega lapse vanemat. Ratastoolis last ei võeta tavakooli. Kelner keeldub pimedale menüüd ette lugemast. Ratastoolis mees soovib relvaluba, arst ütleb, et see ei ole „temasugusele“. Bussi ootepaviljon on nii kitsas, et ratastoolis sinna ei mahu jms.
Diskrimineerimiseks loetakse ka seda, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud nende puude tõttu teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (kaudne diskrimineerimine). Kaudset diskrimineerimist saab tuvastada statistilise tõendusmaterjaliga. Näiteks analüüsida, milline on puudega inimeste osakaal hariduse eri tasanditel, sh tuleks eraldi vaadelda ka eri soost, rahvuses ja vanuses puudega inimeste gruppe.
Eesti on ratifitseerinud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille eesmärk on tagada kõigile puuetega inimestele nende inimõigused ja põhivabadused ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu.
Inimestel ei tohi teha vahet nende nahavärvuse ega etnilise päritolu järgi. Rassi asemel on sobivam rääkida nahavärvusest, sest tänapäevase arusaama järgi on olemas vaid üks rass – inimrass. Peamiselt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärinevad teooriaid erinevatest rassidest ja nende geneetilistest erinevusest ei peeta nüüdisajal enam teaduslikult põhjendatuks. Seepärast on rassilise diskrimineerimise asemel õigem rääkida nahavärvuse tõttu diskrimineerimisest.
Nahavärvuse tõttu diskrimineerimine võib olla põhjustatud eelarvamustest teistsuguse nahavärvusega inimeste kohta, teadlikust või ka teadvustamata rassismist. Rassism põhineb mõtteviisil, mis peab mõnda inimgruppi teistest ülemaks. Ajalooliselt on see seotud kolooniaalvõimu ja orjandusega, õigustades olukorda, kus osal inimestest on ühiskonnas olnud rohkem ja teistel vähem õigusi. Tänapäevane rassism saab tuge hirmust teistsuguste ees, mis tingib vaenulikku suhtumist teisest riigist või teistsuguse kultuuritaustaga inimestesse. Hoiakud, mille järgi mõned inimesed on vähem väärtuslikud seetõttu, et nende nahavärv on teistsugune, võivad tõsisematel juhtudel viia vihakõne ning isegi vihakuritegudeni. Eesti seaduste järgi ei ole kellelgi õigust väljendada end solvavalt või kutsuda üles vihkamisele, rassismile ja inimeste sildistamisele nende etnilise päritolu või nahavärvuse tõttu.
Otsene diskrimineerimine nahavärvuse tõttu on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema nahavärvuse tõttu halvemini kui teist inimest. Näiteks inimene jäetakse pärast töövestlust värbamata, sest ta on mustanahaline. Üürileandja keeldub korterit üürimast Hiinast pärit üliõpilasele. Mustanahalist last narritakse koolis, kuid kooli juhtkond ei võta seda küsimust tõsiselt. Tumedama nahavärvusega meest ei lasta sisse ööklubisse jms.
Seksuaalse sättumuse all mõistetakse iga inimese võimet kiinduda emotsionaalselt teise inimesse ja tunda tema suhtes seksuaalset külgetõmmet ning luua suhteid. Seksuaalne sättumus on ka inimese arusaam endast kui seksuaalsest olendist – kes ta on ning millisena ta soovib, et teised teda näeksid.
Seksuaalne sättumus on õigusteaduses kasutusel olev mõiste, mis on võrdse kohtlemise seaduses üks diskrimineerimise tunnustest, mille tõttu ei tohi inimest ebasoodsamalt kohelda. Võrdse kohtlemise seadus ei defineeri seda mõistet, kuid selle all mõeldakse inimese homo-, bi- või heteroseksuaalsust ehk seda, kellega eelistab inimene lähisuhteid luua.
Läbi aegade ja paljudes ühiskondades on homo- ja biseksuaalsed inimesed kogenud tõrjumist, tagakiusamist, diskrimineerimist ja oma õiguste piiramist. Ka tänapäeval ei ole lesbide, geide ja biseksuaalide (kasutusel on lühend LGB) ebavõrdne kohtlemine ning vägivald ühiskonnast kadunud. Sageli on negatiivse suhtumise taga homofoobia ehk homovaen, mis hõlmab negatiivseid tundeid ja hoiakuid, mõnikord ka viha homo- ja biseksuaalsuse ja transsoolisuse ning lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste suhtes.
Otsene diskrimineerimine seksuaalse sättumuse tõttu on see, kui inimest koheldakse tema seksuaalse sättumuse tõttu teistest halvemini. Näiteks geile või lesbile makstakse võrdväärse töö eest madalamat töötasu kui heteroseksuaalsele inimesele. Tööandja maksab omal algatusel peretoetust või võimaldab muud perele või lastele suunatud soodustust üksnes heteroseksuaalsetele töötajatele. Inimest ei võeta tööle, kui selgub, et ta on gei või lesbi või arvab tööandja, et tegemist on gei või lesbiga jms.
Igal inimesel on õigus usuvabadusele ning õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Usutunnistusel võib mõne rahvusrühma jaoks olla määrav osa inimeste identiteedis. Samas on erinevate usutunnistuste kohta levinud ka eelarvamusi. Näiteks võidakse arvata, et selgete usuliste veendumustega inimene soovib oma usutunnistust levitada ning teistele peale suruda, mis võib viia usklike inimeste tõrjumise ja diskrimineerimiseni. Kuid inimestel on ka teisi veendumusi peale usutunnistuse, näiteks poliitilised veendumused või maailmavaade laiemalt. Kui jätta kõrvale poliitilised ametikohad, siis ei tohi inimese erakondlik kuuluvus anda talle ei eeliseid ega olla ka takistuseks töö leidmisel või ühiskondlikus tegevuses.
Otsene diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste tõttu on see, kui inimest koheldakse tema usutunnistuse või veendumuste tõttu teistest halvemini. Näiteks kui lasteaia pedagoogiga öeldakse töösuhe üles ning peamine põhjus on tema usulisest veendumusest tulenev piirang tema tööülesannetele (ei saa tähistada laste sünnipäevi). Samas ei ole see piirang vältimatu tema tööga hakkama saamiseks. Kui inimest ei võeta tööle tema usutunnistuse või üldse usuliste tõekspidamiste pärast.