Sooline palgalõhe

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naistele ja meestele palgatöö eest makstava keskmise brutotunnitasu vahet. Brutotunnitasude võrdlus tagab, et arvesse võetakse ka osatööajaga töötajate töötasusid, kelle hulgas on naised rohkem esindatud. 

Sooline palgalõhe näitab tööturul valitsevat üldist ebavõrdsust naiste ja meeste palkade vahel. Andmed näitavad, et Euroopa Liidus teenivad naised keskmiselt 15% vähem kui mehed. Eurostati andmetel on Euroopa Liidu liikmesriikidest kõige suurem sooline palgalõhe Eestis (23%). Palgaerinevus meeste kasuks esineb enamikus tegevusvaldkondades. Palkade ebavõrdsus taastoodab üldist ebavõrdsust, kuna  töö eest saadav tasu mõjutab ka teisi sissetulekuliike nagu näiteks pensionid, vanemahüvitis ja töötuskindlustushüvitis. 

Euroopa Liidus jälgitakse soolist palgalõhet Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostati) avaldatava korrigeerimata palgalõhe näitaja abil, mis avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Korrigeerimata sooline palgalõhe on erinevus meeste ja naiste keskmise brutotunnitasu vahel, mida väljendatakse protsendina meeste sissetulekust. Arvesse ei võeta haridust, vanust, töötatud tunde ega töö olemust. Andmed sisaldavad ainult ettevõtteid, kus on 10 või rohkem töötajat.
Vaata EL liikmesriikide värskemaid soolise palgalõhe andmeid Eurostati andmebaasist.

Eestis arvutab Statistikaamet soolise palgalõhe näitaja põhipalga alusel. Arvesse ei võeta lisatasud ega ka muid ebaregulaarseid rahalisi ja mitterahalisi hüvesid. Palgalõhe arvutamiseks lahutatakse meeste keskmisest brutotunnipalgast naiste keskmine brutotunnipalk ja saadud summa jagatakse meeste keskmise brutotunnipalgaga. Andmed sisaldavad kõiki majanduslikult aktiivseid ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone, kus on vähemalt üks töötaja. Vaata värskemaid soolise palgalõhe andmeid Statistikaameti andmebaasist.

Sooline palgalõhe = keskmine meeste brutotunnipalk- keskmine naiste brutotunnipalk/ keskmine meeste brutotunnipalk

Soolist palgalõhet põhjustavad: 

• tegevusalapõhine sooline segregatsioon - naised ja mehed on koondunud erinevatele tegevusaladele, kusjuures naised töötavad sagedamini tegevusaladel, mis on ühiskonnas vähem väärtustatud  ja madalamalt tasustatud (näiteks sotsiaalvaldkond, majutus ja toitlustus, haridus). Meeste osakaal on suurem nn majanduse kasvusektorites, kus on kõrgemalt tasustatud töökohad (näiteks teadus ja tehnoloogia, IKT);
• ametialane segregatsioon - juhtivatele kohtadele jõuab vähem naisi kui mehi;
• töö- ja pereelu ühitamise keerukused - naistel on suurem hoolduskoormus, mistõttu töötavad nad meestest sagedamini osaajaga ning neil on rohkem karjäärikatkestusi;
• erinevad ootused naiste ja meeste rollidele ühiskonnas, mis mõjutavad haridus-ja karjäärivalikuid. 

Palgalõhe vähendamise meetmed:

• tegevusalapõhise soolise segregatsiooni vähendamine;
• soostereotüüpide mõju vähendamine eriala- ja karjäärivalikutele;
• hoolduskohustuse võrdsem jagunemine naiste ja meeste vahel, sh lapsehoiuteenuste ja eakate hooldusteenuste kättesaadavuse parandamine;
• palkade läbipaistvuse suurendamine;
• juhtivatele ametikohtadele kandidaatide valikul meetodite rakendamine, mis tagavad kandidaatide pädevuse ja kvalifikatsioonide objektiivse ja neutraalse hindamise;
• sellise töökeskkonna arendamine, mis soodustab naiste ja meeste töö- ja eraelu tasakaalu; 
• soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava loomine organisatsioonis. 

Sooline palgalõhe ja võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte (soolise diskrimineerimise keeld töö tasustamisel) on erinevad mõisted. Võrdse tasustamise põhimõte tähendab, et mehed ja naised peaksid ühes konkreetses ettevõttes või organisatsioonis saama sama ja/või võrdväärse töö eest võrdset palka. Sama või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmine on iga tööandja kohustus. Soolise palgalõhe näitaja põhjal ei saa hinnata seda, kas ühes asutuses sama või võrdväärset tööd tegevad töötajad saavad võrdset palka, kuna soolise palgalõhe arvutamisel ei võeta arvesse, kas naised ja mehed teevad sama ja/või võrdväärset tööd või erinevat tööd.