Soolise võrdõiguslikkuse olukord ja peamised väljakutsed Eestis
Soolise võrdõiguslikkuse poliitika eesmärk on suurendada ühiskonnas soolist võrdsust, st toetada liikumist olukorra poole, kus naistel ja meestel on kõigis ühiskonnaelu valdkondades võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus. Eesmärk on toetada inimkapitali arengut ning majanduse, konkurentsivõime ja heaolu kasvu Eestis, kasutades ühiskonna arengu huvides võrdselt meeste ja naiste teadmisi, oskusi ja võimeid.
Stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollist ühiskonnas mõjutavad inimeste valikuid ning taastoodavad või süvendavad meeste ja naiste sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust
Soolist ebavõrdsust süvendavad soolised stereotüübid, mille taastootmisel ja levitamisel on võtmeroll haridusel ja meedial. Ajaloolis-kultuuriliselt väljakujunenud soosüsteem ning ühiskonnas endiselt levinud stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollist ühiskonnas mõjutavad inimeste valikuid ning taastoodavad või süvendavad meeste ja naiste sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, sealhulgas soolist segregatsiooni haridus- ja tööalastes valikutes, palgalõhet, tasustamata kodutööde ja hoolduskoormuse ebavõrdset jaotust, soolist vägivalda, erinevusi tervise- ja riskikäitumises ning tervises ja elueas. Soolised stereotüübid ei mõjuta ainult inimeste langetatavaid otsuseid – need võivad kas teadliku või alateadliku tegevuse tulemusel kanduda ka automatiseeritud otsuste tegemisse, sh tehisintellektil põhinevatesse lahendustesse. Tehnoloogilised lahendused võivad aga stereotüüpe ja eelarvamusi mitte ainult korrata, vaid ka võimendada. Soostereotüübid käivad sageli käsikäes muude tunnustega seonduvate stereotüüpidega, sh rassil või etnilisel päritolul, usutunnistusel või veendumustel, puuetel, vanusel või seksuaalsel sättumusel põhinevatega, ning see võib nende negatiivset mõju tugevdada.
Eesti 20-64 aastaste naiste tööhõive määr on madalam kui meestel – 2022. aastal vastavalt 80,4% ja 83,3%, mis põhjustab naiste majanduslikku sõltuvust ja ebavõrdsust, sealhulgas pensionieas.
Sooline hõivelõhe on suurim väikelastega naiste ja meeste seas – alla 3-aastase lapsega naiste tööhõive määr oli 2022. aastal 65,8%, meestel 94,1%. Naiste madalamat hõivemäära põhjustavad laste kasvatamisega seotud hoolduskohustuse ebavõrdne jaotus naiste ja meeste vahel, sobivate lastehoiuvõimaluste nappus ning hüvitiseskeemid, mis soodustavad naiste pikaajalist kõrvalejäämist tööturult laste sünni järel. Sooline hõivelõhe osutab probleemile, et suur osa naiste tööjõu potentsiaalist ja kvalifikatsioonist jääb tööturul kasutamata.
Tegevusalapõhine sooline segregatsioon ulatus 2022. aastal 37,7%-ni. Naised õpivad ja töötavad rohkem erialadel, mis on ühiskonna jaoks küll olulised nii nüüd kui tulevikus, kuid mis ei ole eriti kõrgelt tasustatud (nt sotsiaal- ja humanitaaralad). Mehed õpivad ja töötavad suurema kasvupotentsiaaliga valdkondades (nt IKT erialadel).
Naised ja mehed töötavad ka erinevatel ametikohtadel. Ametialane sooline segregatsioon on viimase kümne aasta jooksul mõnevõrra vähenenud, kuid 2022. aastal oli see jätkuvalt 34,8%. Ametialade sooline segregatsioon tähendab Eesti puhul muu hulgas seda, et vähem naisi töötab kõrgematel otsustus- ja juhtimistasanditel.
Tööturu horisontaalne ja vertikaalne sooline segregatsioon on tegurid, mis omakorda mõjutavad naiste ja meeste töötasu erinevusi.
Vaatamata viimastel aastatel aset leidnud kahanemisele oli sooline palgalõhe Eestis 2021. aastal Statistikaameti andmetel endiselt 14,9% ning võrdluses teiste ELi liikmesriikidega suurim[1]. Sooline palgalõhe eksisteerib ka valdkondades, kus töötavad valdavalt naised, näiteks tervishoid, sotsiaalsüsteem ja haridus. Kuna töötasu on enamiku inimeste jaoks peamine või ainuke sissetulekuallikas, mõjutab see peale igapäevase sissetuleku palgast sõltuvate hüvitiste ja tulevikus ka pensionide suurust ning seeläbi nii inimese enda kui tema pereliikmete elukvaliteeti kogu elu vältel. Naiste madalamatest sissetulekutest tingitud majanduslik sõltuvus on üks teguritest, mis takistab naistel vägivaldsest paari- või lähisuhtest lahkumist. Kuna soolise palgalõhe kujunemisel mängivad rolli paljud tegurid, on see oluline näitaja, mis peegeldab üldist soolist ebavõrdsust ning meeste ja naiste erinevat väärtustamist, erinevalt jagunevaid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust ühiskonnas. Soolise palgalõhe vähendamise vajalikkusele on juhtinud tähelepanu ka Euroopa Komisjon oma riigipõhistes soovitustes Eestile.
Mõttekoda Praxis juunis 2021 avaldatud poliitikaanalüüs „COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslik mõju soolisele võrdõiguslikkusele“ toob välja, et pandeemia on naistele kaasa toonud märkimisväärsed töö ja pereelu ühitamise raskused, mistõttu on osad naised olnud sunnitud oma tasustatud töö koormust vähendama või sellest loobuma. See on vähendanud ka naiste unetunde, aega iseendale ning toonud kaasa vaimse tervise probleeme. Pandeemia on avaldanud negatiivset mõju soolise võrdsuse olukorrale. Kaotsiläinu tasandamiseks on tarvis edaspidi soolise võrdsuse edendamisega tegeleda jõulisemalt kui seni. Pandeemia pikaajalise negatiivse mõju (naiste takerdumine karjääriredelil, vähenenud võimalused täisajaga töötada, süvenev palgalõhe) tasandamiseks on vaja naiste tööturuolukorrale ja soolisele võrdsusele kriisist väljumise meetmetes eraldi tähelepanu pöörata.
[1] Teiste EL riikidega võrdlust võimaldavate Eurostati esialgsete andmete kohaselt oli sooline palgalõhe Eestis 2021. a. 20,5%.
Soolist ebavõrdsust ühiskonna otsustustasanditel kajastab naiste ja meeste esindatus poliitikas ning muudel avaliku ja erasektori otsustustasanditel.
Ettevõtjate ja juhtivtöötajate seas on naisi jätkuvalt meestest märkimisväärselt vähem, vastavalt 31% ja 38,5%. Omanike ja tippjuhtidena on naised koondunud peamiselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtetesse, mille kasumlikkus ja käive jääb tippettevõtetele tunduvalt alla. Naisettevõtjad eeldavad meesettevõtjatega võrreldes harvemini suurt töötajate arvu kasvu oma ettevõttes. Naisettevõtjate väiksemat kasvupüüdlust võib tingida nende piiratud juurdepääs meesettevõtjatele kättesaadavatele ressurssidele, mistõttu naisettevõtjaid ei arvata suure kasvupotentsiaaliga ettevõtete hulka. Naisettevõtjate eripäraks peetakse traditsioonilistest soorollidest tulenevat vajadust paindlikuma töö ja lühemate tööpäevade järele.
Inimeste tervena elatud eluiga pole viimasel kümnel aastal oluliselt pikenenud (2022. aastal 59,2 aastat). Esineb sooline lõhe (mehed 57,9 eluaastat ja naised 60,6).
Seadusega ette nähtud õiguste kaitse tõhusust vähendab nii õigustatud (nt töötajad) kui kohustatud (nt tööandjad) osapoolte vähene teadlikkus oma õigustest ja kohustustest. Isikute õiguste kaitse tõhusat rakendamist piiravad ka asjakohaste institutsioonide puudulikud ressursid. Õigusspetsialistide, sh juristide, advokaatide ja kohtunike võimekus osutada võimalike soolise diskrimineerimise juhtude korral vajalikku õigusabi ning langetada pädevaid otsuseid on ebaühtlane, kuna teadmised soolise võrdõiguslikkuse seadusest ja selle tõlgendusvõimalustest on piiratud
Poliitikakujundajate teadmised ja arusaam soolisest ebavõrdsusest ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise, sh soolõime vajalikkusest ja kasust oma valdkonnale, samuti oma rollist ja kohustustest, on endiselt piiratud. Kesised või puudulikud on ka oskused ning tugisüsteemid.
Oskused meeste ja naiste võimalusi, vajadusi ja huve analüüsida ning oma valdkonnas soolise ebavõrdsuse vähendamise ja soolise võrdsuse edendamisega tegeleda on puudulikud või kesised.
Soolise ebavõrdsuse süsteemset teadmispõhist vähendamist takistab soopõhise statistika, samuti soopõhiste analüüsi- ja uuringuandmete vähesus naiste ja meeste olukorra ning vajaduste ja kavandatavate või ellu viidud tegevuste soolise mõju kohta.
Nende väljakutsete lahendamiseks on vaja:
- luua toetavad lahendused naiste karjäärivõimaluste parandamiseks, ettevõtlikkuse suurendamiseks ning negatiivsete soostereotüüpide leviku ja mõju vähendamiseks avaliku ja ärisektori otsustus- ja juhtimistasanditel soolise tasakaalu saavutamiseks, sealhulgas suurendada valikuprotsesside läbipaistvust ning objektiivsust;
- tõhustada naiste ja meeste töö-, pere- ja eraelu ühitamise võimalusi parandavaid meetmeid ning vähendada laste ja täisealiste abivajajatega seonduvat hoolduskoormust ja toetada selle sooliselt võrdsemat jagamist;
- jätkata palgalõhe põhjuste väljaselgitamist ja kujundada meetmed palkade läbipaistvuse parandamiseks, sh toetada tööandjaid teadmiste ja kasutajasõbralike tööriistadega, et selgitada oma organisatsioonis välja palgalõhe ja seda vähendada;
- rakendada meetmeid hariduse ja tööturu soolise segregatsiooni vähendamiseks, sh parandada soolist tasakaalu loodusteaduste, tehnoloogia (sh IKT), inseneeria ja matemaatika (nn STEM erialad) ning hariduse, tervishoiu ja hoolekande (nn EHW erialad) valdkonnas;
- vähendada negatiivsete soostereotüüpide levikut ja nende piiravat mõju;
- lõimida võrdõiguslikkuse põhimõte tasemehariduse õppekavadesse ja -materjalidesse;
- koguda regulaarselt soopõhist ja intersektsionaalset statistikat ning teha temaatilisi analüüse ja regulaarseid uuringuid sootundliku ja teadmispõhise poliitika kujundamiseks ja elluviimiseks kõigis valdkondades;
- suurendada soolise võrdõiguslikkuse edendamise võtmesihtrühmade teadlikkust soolise ebavõrdsuse ilmingutest, põhjustest ja kaasnevatest probleemidest, soostereotüüpidest ja nende mõjust ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise vajadusest ja võimalustest.
Allikas: Heaolu arengukava 2023-2030
Ülevaateid ja statistikat soolise võrdõiguslikkuse olukorrast leiad ka kompetentsikeskuse statistikaveebist „Võrdsed võimalused“