Kuidas mõõta soolist võrdõiguslikkust?

Sootundlikud indikaatorid on vahendid, millega jälgida sooliste erinevuste ja soosuhete ajas muutumist ja lähenemist soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidele.

Statistika tihti üksnes kirjeldab üht või teist elulõiku või fikseerib olukorra ega seleta lahti andmete poolt peegeldatavat reaalsust. Indikaator erineb statistikast selle poolest, et indikaator aitab hinnata sotsiaalse keskkonna muutusi, edusamme ja eesmärgini jõudmise tulemuslikkust. Indikaatorid võivad olla numbrid, faktid, arvamused või vaated, mis näitlikustavad mingit konkreetset teemat või olukorda ning mõõdavad selles olukorras ajas toimunud muutusi. Indikaator on mõõtmisvahend kavandatud eesmärgi ja tegeliku tulemuse kooskõla hindamiseks. Valdkonnaga sobivad soolise võrdõiguslikkuse indikaatorid peavad võimaldama mõõta erinevusi meeste ja naiste olukorras ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähenemist või naiste ja meeste võrdsuse suurenemist tulemuste ja mõjude tasandil. Lihtsalt projekti tegevustes osalevate meeste ja naiste loetlemisest selliseks hindamiseks ei piisa.

Näiteks võib naiste osalusprotsent teatud koolitus või tööhõive meetmetes olla suurem kui meestel, aga kui kursused, mida naistele pakutakse, on lühemad ja annavad madalama kvalifikatsiooni, ei pruugi projekti tegevused toetada meeste ja naiste võrdsust.

Sootundlikud indikaatorid jagunevad laiemalt kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks indikaatoriteks.

Kvantitatiivne sootundlik indikaator põhineb statistilistel andmetel, mis on esitatud sugude kaupa.

Näiteks naiste osalusprotsent parlamendis, tööturult eemalejäänute arv meeste ja naiste kaupa, osalejate/teenusesaajate arv meeste ja naiste kaupa, ühistranspordi kasutus soo järgi; meeste ja naiste oodatav eluiga, majandussektoris hõivatud naisjuhtide ja kõigi majandussektoris hõivatud naistöötajate suhtarv (nn klaaslae efekt) jmt.

Kvalitatiivne sootundlik indikaator põhineb poolstruktureeritud või struktureerimata intervjuudel, fookusgruppide intervjuudel jmt ning väljendab muutusi meeste ja naiste hoiakutes, kogemustes, arvamustes jne.

Näiteks oluliselt paranenud teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest ettevõttes esimese projektiaasta lõpuks, naiste enesehinnangu paranemine peale karjäärikoolitust jmt.

Lisaks on kasutusel kombineeritud indikaatorid ehk soolise võrdõiguslikkuse indeksid, mis koondavad mitmesuguseid näitajaid, mille alusel mõõdetakse soolise võrdõiguslikkuse olukorda ühiskonnas laiemalt.

EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeks

Soolise võrdõiguslikkuse indeksi ja selle arvutamise metoodika on välja töötanud Euroopa Liidu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (European Institute for Gender Equality, EIGE). Indeks avaldatakse igal aastal. Indeksi koostamise aluseks on andmed kõigi liikmesriikide kohta. Esitatud andmed võimaldavad hinnata, kui kaugel on riigid eraldi võetuna võrdsuse eesmärgi saavutamisest ning milline on sugude võrdsuse olukord Euroopa Liidus keskmiselt. Soolise võrdõiguslikkuse indeks mõõdab sugude võrdsust kuues suuremas valdkonnas: töö, raha, teadmised, aeg, võim ja tervis. Igas valdkonnas vaadeldakse kaht alamvaldkonda ning kokku annab indeks teavet 27 soolist ebavõrdsust kajastava statistilise tunnuse kohta. Sugude võrdsuse olukorda mõõdetakse skaalal ühest kuni 100-ni, kus 100 tähistab soolise võrdõiguslikkuse saavutamist.

Indikaatorid Pekingi tegevusplatvormi täitmise jälgimiseks

Taustinfot erinevate näitajate arendamisest ja arvutamisest kui ka reaalseid numbreid, mis võimaldavad võrrelda naiste ja meeste olukorda lähtudes Pekingi tegevusplatvormi probleemsetest valdkondadest nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasemel leiab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) kodulehelt andmebaasist Naised ja mehed Euroopa Liidus – faktid ja numbrid. Andmebaasi uuendatakse kahel korral aastas, reeglina peale Euroopa Nõukogu eesistumise lõppu. Indikaatorid on kinnitatud üheteistkümne valdkonna kohta ja puuduvad veel ainult valdkonnas „naiste inimõigused“.

OECD soolise võrdõiguslikkuse indikaatorid

OECD soolise võrdõiguslikkuse andmebaas sisaldab valitud indikaatoreid, mis näitavad soolise ebavõrdsuse olukorda hariduses, tööhõives, ettevõtluses, tervises ja arengukoostöös ning võimaldavad hinnata, kui kaugel me oleme soolise võrdõiguslikkuse saavutamisest nendes valdkondades ja millistes valdkondades on kõige rohkem vaja sekkuda Andmed katavad OECD liikmesriike, Brasiiliat, Indiat, Hiinat, Indoneesiat ja Lõuna Aafrikat.