Kuulmispuue
Kuulmispuue on kuulmise langus võrreldes normaalse kuulmisega.
Kuulmispuue esineb 15-20% elanikkonnast. Vaegkuuljaid on Eestis üle 10% elanikkonnast. Kuulmise kaudu saame ca 20% ümbritsevast infost.
Kes on kuulmispuudega inimene?
Vaegkuuljaks peetakse inimest siis, kui tema kuulmislangus ületab 25 dB. Meditsiinilise lähenemise järgi on kurt inimene see, kelle kuulmislangus on sügavam kui 70-90 dB. Sotsiaalse lähenemise puhul on oluline see, kuhu inimene ise arvab end kuuluvat: kas kuuljate või kurtide hulka. Eesti kurtide kogukonda kuuluv inimene kasutab eesti viipekeelt. Kurtide kogukonnal on oma kultuurilised hoiakud ja väärtushinnangud, viipekeelne folkloor, organisatsioonid, koolid ja ühine ajalookogemus.
Vaegkuuljaid, kes oma igapäevaelu-, õppimise või tööga toimetulemiseks peavad kasutama tehnilisi abivahendeid, on ca 8-10% elanikkonnast.
Ligipääsetavus igapäevaelule, haridusele ja tööle sõltub tehnoloogilistest abivahenditest ja keskkonna kohandamisest.
Kuulmispuudega inimesele tagab ligipääsetavuse helilise informatsiooni täiendamine või asendamine visuaalsega. Näiteks audiovisuaalse materjali puhul on vajalikud subtiitrid ning viipekeeletõlge, otsese kõne või heli vahendamisel vaegkuuljatel silmusvõimendi, kurtidel viipekeeletõlge.
Pimekurdiks nimetatakse raske nägemis- ja kuulmispuudega inimesi. Kombineeritud nägemis- ja kuulmispuue ei võimalda pimekurtidel inimestel automaatselt kasutada ainult nägemispuudega või kuulmispuudega inimestele mõeldud teenuseid. Pimekurtust tuleb vaadelda kui omaette puuet, mis vajab spetsiaalseid meetodeid kommunikatsiooniks ja toimetulekuks.