Vanemaealiste ligipääsetavus füüsilisele keskkonnale

Vanemaealistel inimestel on raskendatud treppidel ja välisoludes liikumine. Väheneb võime kontrollida tasakaalu. Luud muutuvad hapramaks ja nende murdumise oht suureneb. Liigesed muutuvad kangeks. Närvisüsteemi talitlus vananemisel aeglustub, liigutuste kooskõlastamine ei ole enam nii kiire ja täpne kui nooremas eas. Komistatakse kergemini, kaotatakse tasakaal ja kukutakse. Lisandub tavaliselt ka oluline nägemis- ja kuulmislangus.

Vanemaealiste jaoks on oluline muuta keskkonnatakistused kontrastseks või akustiliseks, et pöörata tähelepanu ebaturvalistele aspektidele. Avalikus linnaruumis liikumisel on äärmiselt oluline piisav puhkekohtade, näiteks pinkide ja muude toetuspindade olemasolu. Näiteks on abiks, kui pinkidel on mugavaks püstitõusmiseks käetoed, et istuda ei tuleks liiga madalale jms. Samuti sobivad vanemaealistele rohkem asjad ja lahendused, mida nad tunnevad ja teavad või mille õige kasutamine on intuitiivne. Vajalik on luua lisavõimalusi keha käte abil toetamiseks. Näiteks erinevad postid, käetoed ühistranspordis ja teistes kohtades, kus tuleb ette pikaajalist seismist.