Võrdsete võimaluste edendamise kesksed lähtekohad
Perioodi 2014–2020 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ÜF, ERDF, ESF, EAFRD ja EMFF) kasutamise aluseks sõlmiti 20. juunil 2014. a Eesti ja Euroopa Komisjoni vahel partnerluslepe, mis on Euroopa Liidu vahendite kasutamise alusdokumendiks.
Selles on kokku lepitud, et kõigi meetmete puhul tuleb ühiskondliku kihistumise, ebavõrdsuse ja tõrjutuse vähendamiseks ning sotsiaalsete suhete ja sidemete tugevdamiseks lähtuda sotsiaalsete rühmade (sh naised ja mehed, puudega inimesed, vanemaealised, noored, eri rahvuste ja rassi esindajad, erinevate veendumuste, usutunnistuse ja seksuaalse sättumusega inimesed) vajadustest ja ühiskondlikust staatusest ning arvestada, kuidas kavandatavad meetmed võivad mõjutada nendesse gruppidesse kuuluvate liikmete olukorda ühiskonnas, seades eesmärgiks nende võrdsete võimaluste ja võrdsuse ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamise.
Partnerlusleppes on loetletud soolise ebavõrdsusega seotud probleemvaldkondadena naiste ja meeste töötust, mitteaktiivsust, erinevusi elueas, sooliseid stereotüüpe ning haridus- ja kutsevalikuid. Lepe eeldab proaktiivsete tegevuste kavandamist ja ellurakendamist, nende mõjude hindamist ja meetmete arendamist sellisteks, mis püstitatud soolise võrdsuse eesmärke aitavad täita.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1303/2013 (ühissätete määrus) artikli 7 kohaselt on soolise võrdõiguslikkuse ja vähemusgruppide võrdse kohtlemise e diskrimineerimise vältimise põhimõtte järgimine ÜKP fondide rahastuse kasutamisel kohustuslik. Sama sätte kohaselt tuleb erilist tähelepanu pöörata sooküsimuste lõimimisele ja puudega inimeste juurdepääsetavusele, millest soolise võrdsuse kõrval sõltub ühiskonna sotsiaalne sidusus – ühiskonnaliikmete võrdsus ja heaolu. Sotsiaalne sidusus tugineb sotsiaalsele usaldusele, kindlustundele, vastastikusele abistamisele, ühiselt jagatud väärtustele ja võrdsetele võimalustele.
Eelarvamuslik suhtumine ühiskonna erinevatesse gruppidesse ning sellest tingitud otsene või kaudne, enamasti teadvustamata, ebasoodsam kohtlemine ehk diskrimineerimine suurendab vaesusriski ja ühiskonnaliikmete sotsiaalset tõrjutust.
Sotsiaalse sidususe ja võimaluste võrdsustamise eesmärgil toetatakse nii suhteid omataoliste grupis, et suurendada grupisisest solidaarsust ja vastastikust (enese)abistamist kui ka suhteid teistsuguste huvide, võimaluste, kogemustega jne gruppidega.
Soolise võrdsuse edendamiseks ja soolõime strateegia rakendamiseks on oluline märgata meetmete ja meetme tegevuste soolist aspekti ja osata hinnata, millised on kavandatavate poliitikate/meetmete tagajärjed meestele ja naistele. Kui kahe kõige suurema grupi puhul ilmnevad sotsiaalsed erinevused, tuleb asjakohaseid poliitikaid/meetmeid ümber kujundada nii, et kavandatavatest tegevustest oleks tagatud naistele ja meestele võrdväärne kasu.
Sooline võrdsus on sõnastatud kahe sotsiaalse grupi tulemuste võrdsusena, mis avaldub statistilistes ja kvalitatiivsetes andmetes nende õiguste, kohustuste, vastutuste ja võimaluste kohta. Võimaluste võrdsust/ebavõrdsust hinnatakse reaalsete tulemuste alusel enamasti statistiliselt.
Soolise tasakaalu all peetaksegi enamasti silmas nais- ja meesosalejate arvulist tasakaalu, aga ka seda, et naiste ja meeste õigused, kohustused, võimalused ja vastutused on võrdsed. Seega ei käsitleta soo kategooriat ainult bioloogiliste erinevuste tähistamiseks ning sotsiaaldemograafilise tunnusena, mille alusel isikuid kahte enam-vähem võrdsesse rühma liigitatakse, vaid arvestatakse, et soo kategooria tähistab ka sotsiaalseid erinevusi ehk ebavõrdsust naiste ja meeste rollides, staatuses, võimalustes, kohustustes, õigustes jms. Meestele ja naistele omased rollid, kohustused ja õigused pole bioloogiliselt tingitud, vaid on ühiskonnast õpitud käitumismallid. Sugu/soolisus pole ainult indiviidi tunnus, vaid kogum reegleid, ettekirjutusi, ootusi naistele ja meestele sobiva ja neilt oodatava käitumise kohta.
Soolise ebavõrdsuse põhiprobleemideks on: naiste majanduslikult ebasoodsam olukord, sh sooline palgalõhe, hariduslik ebavõrdsus, tööturu horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon, naiste väiksem osalemine otsustustasanditel, perekohustuste ebavõrdne jagunemine, töö- ja pereelu ühitamise raskused.
Erinevate vanuse- ja rahvusgruppide puhul on eesmärgiks sotsiaalse sidususe suurendamine ja tõrjutuse vähendamine. On oluline silmas pidada, et mingid poliitikad, tegevused, kriteeriumid, millest sõltub osasaamine fondide poolt toetatavatest hüvedest, ei jätaks isikuid nende vanuse või rahvuse tõttu ebasoodsamasse olukorda ehk ei oleks otseselt või kaudselt diskrimineerivad.
Võrdne kohtlemine eeldab, et oleks välja selgitatud noorte (16-25) ja eakate (54+) naiste ja meeste erinevad olukorrad, probleemid ja barjäärid, mille kõrvaldamine võimaluste võrdsuse tagab. Kaugemad eesmärgid on püstitatud eakate poliitikas ja lõimumisprogrammides. Vanus on üheks kohustuslikuks indikaatoriks, mida jälgitakse ESF sekkumisest kasu saavate isikute puhul, eriti alla 25 aastaste ja üle 54 aastaste vanuste isikute puhul.
Vanuse ja rahvuse alusel ebasoodsama kohtlemise vältimine, võrdsemate võimaluste loomine tähendab vanuseliste sihtgruppide kaasamist otsustamisesse ja meetme tegevustesse, eri vanuse- ja rahvusgruppide olukorraga arvestamist, nende informeerimist ja neile suunatud kommunikatsiooni tõhustamist ning juurdepääsu võimaldamist teenustele ja hüvedele.
Puudega isikutele tuleb tagada samad õigused, vabadused ja kohustused kui puudeta isikutel, sh puude kompenseerimine, et saavutada nii võrdne lähtepositsioon kui ka võrdsed võimalused. Kõik tooted, kaubad, teenused ja taristud, mida kaasrahastatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, peavad olema kättesaadavad kõikidele kodanikele, sealhulgas puudega inimestele.
Puude alusel diskrimineerimise vältimiseks ehk puudega inimeste võrdseks kohtlemiseks on olulised grupi kaasatus otsustamisprotsessidesse, juurdepääsu tagamine kõikidele ÜKP fondide rahastuse toel rakendatavatele tegevustele, taristutele ja teenustele järgides universaaldisaini põhimõtteid (juurdepääs füüsilisele keskkonnale, transpordile ning informatsioonile ja kommunikatsioonile, sh WCAG 2.0 juurdepääsetavuse suunised digitaalsete materjalide puhul) ning ÜRO puuetega inimeste õiguste põhimõtteid.
Võimaluste võrdsuse kui läbiva teemaga arvestamine tähendab sisuliselt seda, et on analüüsitud ja jälgitud, et meetmete ja tegevuste käigus eemaldatakse need barjäärid ja takistused, mis näiliselt ühesuguste tingimuste korral ühte või teise sotsiaalsesse gruppi kuuluvate indiviidide reaalseid võimalusi piiravad. Piiravateks teguriteks võivad olla hoiakud, müüdid, stereotüübid, otsene või kaudne diskrimineerimine, ajaloolis-kultuuriliselt väljakujunenud käitumismustrid jms.